ELULOOKIRJELDUS

nimi: Tuuli Raamat

sünd: 22.09.1976 Kuressaare, Saaremaa

ristitud: 22.12.1989 EELK Kuressaare Laurentiuse

konfirmeeritud: 31.05.1992 EELK Kuressaare Laurentiuse

ordineeritud EELK diakoniks: 19.09.2004 Alppila kirikus, Helsingis

Olen Tuuli Raamat ja sündinud neljaliikmelise pere teise lapsena Kuressaares, Saaremaal.  Peres on alati olnud võimalus areneda ja teha omi otsuseid ning vanemad on need, kes eluteel on õiget rada näidanud, olles ise parimaks eeskujuks.  Minu varasesse lapsepõlve ei ole kuulunud kristlik kasvatus, kuid eetilised ja moraalsed normid on olnud olulisel kohal. Hindan ise väga kõrgelt karmi kuid armastavat kasvatust, mille olen saanud, sest töö tegemine on saanud selgeks juba varakult ning armastus ise tegemise vastu on aastatega vaid kasvanud.

Esimese kokkupuute usuga sain naabritädi kaudu, kes viis mind koos oma lapselapsega nn. sünnipäevapeole (oli aeg, mil kirik oli keelatud Eestimaal). Tegelikult oli aga tegemist EELK Kuressaare Laurentiuse koguduse pühapäevakooliga, ja sellest hetkest alates olen olnud seotud kirikuga. Hiljem sain teada, et minu vanaema oli palvetanud palju selle eest, et leiaksin Jumala. Samuti oma esimese piibli sain päranduseks oma vanaemalt, aasta oli 1989 ja minul vanust 13. See piibel on olnud minu usus kasvamise toeks ja kui seda nüüd lehitseda, ei ole seal palju lehekülgi, kus ei oleks allajoonitud kohti või ääremärkusi. Pühapäevakoolis käijast sai aastatega pühapäevakooli õpetaja ning koguduse aktiivne noor. Ajad olid muutunud, vanemad olid heakskiitnud minu osalemise koguduses ja minu usulised tõekspidamised. Siis kui teised noored ”pidu panid” olin mina piiblitunnis või noortelaagris. Nooruselollused jäid tagaplaanile ning mida aeg edasi, seda rohkem oli mul tegemist koguduses. Noorsootööga alustasin iseseisvalt aastal 1994, olen osalenud EELK Noorsootöökeskuse noortejuhti koolitusel. 1995-1996 olin noortejuhina EELK Kuressaare Laurentiuse koguduses.

Keskkoolipäevil nägin kord und, mis rääkis minu elust ja tulevikust. Unes istus pilvepiiril Jeesus ja kõlgutas jalga ning näitas mulle kohta elus – see koht oli kogudus. Kõik, mida teen väljaspool kogudust, ei kanna vilja ega õilmitse, tee on eriti kivine ja konarlik. Kuid töö, mida teen koguduse juures ja Jumalat teenides, saab vilja kandma ja raske töö saab väärilise tasu. Seda unenägu pean ilmutuseks ja mida päev edasi, seda rohkem usun selle unenäo sõnumisse – minu koht on koguduses, seda teenides.

Peale keskkooli, aastal 1994, astusin EELK Usuteaduse Instituuti, aastal 1996 sain usuõpetusõpetaja kutse. Õpinguid rahastasin töötades kooli kõrvalt lillepoes, nii omandasin ka floristi kutse. Lillepoes töötades avastasin enese jaoks olulise tõe: Jumal on loonud võrratult kauni maailma ja loonud selle armastusega, sest nii ilusad ja kaunid on lilled, mille Jumal on loonud; sellist ilu ei saa luua muidu kui vaid armastusega (1Kor 13).

Aastal 1996 alustasin õpinguid Raudaskylä Kristlikus Koolis Soomes. Riigipiirid olid tasapisi avanenud ja võimalus pääseda õppima välismaale oli erakordne. Vanemate, eriti ema toetus oli see, mis julgustas suurt sammu astuma. Tegelikult oli see hüpe tundmatusse, kõik uus ja ennekogenematu.

Kui kooli lõpetasin (1999) ja diplomeeritud noortejuhina avasilmi ellu astusin, juhtus see, et Soome riik ei andnud mulle elamisluba ja nii pöördusin ma tagasi Eestisse ja alustasin tööd Tallinna Linnavalitsuses, noorsootööspetsialistina (1999-2000). Igale eluetapile olen asetanud mingi eesmärgi, mille poole püüdlen. Tallinnasse tööle asumisel seadsin eesmärgiks, et Tallinna linn ja EELK Noorsootöökeskus kuidagi koostööd tegema hakkaksid. Eriliselt palju ma sellel alal ei saavutanud, kuid sain mõlemad osapooled ümarlaua äärde, ja selle tulemusena toetas Tallinna linn rahaliselt EELK Prangli noortepäevi.

Tallinnas olemise aeg jäi lühikeseks, kuna inimsuhted nõudsid oma osa. Seega alustasin/jätkasin oma õpinguid EELK Usuteaduse Instituudis, usuteaduskonnas juba Soomes elades. 2001 sain teada eestikeelsest kogudusetööst Helsingis ja see oli mulle nagu taeva kingitus. Loomulikult sai eestikeelse töö arendamine mulle kohe südameasjaks. Kogudusetöö arendamine ei ole kerge, eriti veel kui seda teha vabatahtlikkuse alusel ja vabal ajal. Alustasime läbirääkimisi ja rasket heitlust eestikeelsele tööle staatuse saamiseks. Loomulikult nõudis see oma osa ka minult ja 5.05.2004 sooritasin diakoniameti eksami ning 19.09.2004 mind ordineeriti EELK diakoniks ning määrati teenima eestlasi Helsingisse ja selle lähiümbrusesse.

Eestikeelne kogudusetöö sai Jumala abiga alates aastast 2005 palgalise töökoha ning nüüdsest koordineerin ja arendan eestikeelset kogudusetööd oma igapäevatööna ja vaimulikuna. Jumal on õnnistanud meid ja saatnud oma armu meie tegemiste juurde.

Olen oma Helsingis olemise ajal töötanud Helsingi linna noorsooametis (2001-2003) ja Soome Punases Ristis (2003-2004), tegelenud vene keelt kõnelevate noorte narkomaanidega ja aidanud neil integreeruda Soome ühiskonda. Eelnevalt mainisin nähtud ilmutust, et minu koht on koguduses. Seepärast võib tekkida küsimus, miks olen   ma senini töötanud mujal kui koguduses. Minu enese nägemus on, et Jumal soovib mind kasvatada, et eri töökohtade kaudu saaksin elukogemust selleks, et kui tuleb kätte minu aeg astuda koguduse teenistusse, suudaksin teenida seda sallivamalt, laiahaardelisemalt ja kogenumalt.

Hetkel olen Helsingi ülikooli magistrantuuris, süventatult õpin kiriklikku sotsioloogiat.

Oma vabal ajal tegelen nais küsimustega, olen   Soome Noorte Naiste Kristliku ühingu juhatuse ase president. Kuulun koguduste ühenduse kriisiryhma.

Tänan Jumalat iga elatud päeva eest ja selle eest et võin Jumalariigi tööd teha.